Janar Siniväli: Miks tele- ja filmiklassika uusversioonid sageli põruvad. Ja miks “Talve” sellest pääses?
Lapsepõlveklassikute uusversioonid tekitavad vastakaid tundeid. Kuuldus, et mõni nostalgiline teos hakkab endale uut kuube saama, mõjub ühtpidi pühaduseteotusena. Teisalt on ikkagi veidi põnev ka. Inimene juba on selline vastuoluline olend, et ihkab samaaegselt nii turvatunnet kui ka värskust ja põnevust. Enamikes olukordades on seda piiri raske leida. Hea uusversioon aga just neid mõlemat samaaegselt pakub. Teoorias.
Kolm võimalust uusversiooni loomiseks
Miks üldse teha millestki uusversiooni? Loomulikult oleks ju palju toredam ise mõne ülihea idee peale tulla ning luua täiesti uus ja originaalne kultusteos. Aga on ka mõistetav, kui juba eksisteerivate klassikute aurat tahetakse oma loomingus taaskasutada.
Uusversioone annab teha mitmeti – üks võimalus on teha vana stsenaariumi järgi uus lavastus – uute näitlejatega ning kaasaaegsete tehniliste võimalustega. Teine võimalus on võtta see x-faktor, mis tegi originaalist kultusteose, ning põimida see täiesti uue teose sisse. Kolmas võimalus on luua originaateoses asetleidvatele sündmustele mõtteline järg.
Milline neist kõige paremini töötab?
Näiteid on palju
Võttes ette kunagiste populaarsete märuliseriaalide uusversioonid – A-Teami film, Knight Rideri uusversioon või MacGyver 2.0 – siis torkab silma, et nende majandustulemused on olnud pigem keskpärased. Teisisõnu, vanadele headele ideedele tuginemine ei ole andnud olulist eelist. Veelgi enam – lugedes kriitikute sõnavõtte, siis läbi kumab nende puhul pigem selline mõte, et iseseisva teosena võiks ju täitsa kärada, aga võrdlus originaaliga ajab kripeldama. Põhimõtteliselt on neis kõigis kolmes võetud vana idee ning tehtud selle põhjale uus töö. See, et Knight Rideri uusversiooni pilootosas Michael Knight oma pojale teatepulga üle annab, on pigem liiga hõre niit, et seda vana seriaali järjeks pidada.
Mis siis puudu on? Knight Rideri uusversioonis on samuti olemas imeauto, MacGyver 2.0 peaosas toimetab samamoodi leidlik multitalent ning A-Teami filmis sõidavad neli sõdurit kaubikus ja tehakse pauku. Mis siis sellest kõigest puudu jääb? Tegelikult jääb puudu kõige olulisem, mis teeb kultusobjektist kultusobjekti – atmosfäär. Omaaegsest naivistlikust helgusest on kõigi nende puhul saanud tõsine ja isegi sünge õhkkond mis mitte kuidagi originaali ei meenuta. Loomulikult on aeg edasi läinud, aga kui originaaliga side nii tõsisel moel kaotada, siis tekib küsimus, kellele neid uusversioone üldse teha? Vanade kultussarjade fännid peletab see pigem minema. Uutele aga peab niikuinii nullist hakkama meeldima ja neile need vanad kultusdetailid ei mõju. Ehk siis paradoksaalselt teeb seos vanaga rohkem raskusi kui kasu.
Teose atmosfäär on üks omapärane nähtus. Paratamatult on igal ajastul omad iseloomulikud trendid. Kui võtta näiteks sakslate kiirteepolitseinikeseriaal “Alarm für Cobra 11”, siis selle pea veerandsaja aasta tagune pilootosa erineb praegustest sama palju kui Knight Rideri uusversioon vanast. Aga seal on areng olnud järjepidev – seriaal on arenenud aastate jooksul koos oma vaatajaga. Kui me aga võtame järge teha millelegi, mis jäigi omasse aega ning marineerus seal kultuslikuks, siis me peame selle atmosfääri sealt kätte saama – ilma ei ole sellel uusversioonil mõtet. Niit katkeb ning ideede taaskasutus muutub pigem võltsiks.
Tekib küsimus – kas aastatetaguse atmosfääriga teose põhjal saab üldse luua kaasaegset uusversiooni nii, et atmosfäär alles jääks ja samal ajal mõjuks tulemus ka tänasesse päeva sobivalt? Saab! “Talve” suutis seda. Suutis ära võluda skeptilise eestlase, kelle jaoks “Kevade” on püha. Suutis seetõttu, et ei kopeerinud vana, aga lõi järje ja suutis selles taasluua õige atmosfääri. Järg mõjus usutavalt ning niidid vanaga olid piisava tugevusega esile toodud. Samal ajal jättes vaatajale ruumi ja võimalust noorema põlvkonna karakteritele kaasa elada, neid omaks võtta. Ka tulemuse tehniline tase oli igati tänapäevastele nõudmistele vastav.
“Talvest” ei tehtud tüüpilist moodsat komöödiat, kus paugataksid arvutiga tehtud eriefektid ning Tootsi poeg ropendaks nagu “Tulnuka” rullnokad. Ja sellepärast see nii soojalt vastu võetigi. Igal asjal on oma õige aeg ja koht ning “Talve” loojad teadsid, mida nad teevad. Hulk vanu karaktereid loob seose. Uued karakterid on äratuntavate joontega, aga ei kopeeri kedagi üks ühele. Vanu nalju ei korrata, vaid luuakse uued, ent samaväärsed. Tulemus on tänapäevane, aga ometigi jääb vanasse äratuntavasse žanrisse.
Mida on USA filmitööstusel õppida?
Kuna kindlasti käib rühm eesti keelt oskavaid NBC turundajaid seda VanDahli blogi siin lugemas, siis mismoodi võiks välja näha reaalselt toimiv kaasaja Knight Rider? Lühidalt võiks seal olla seesama snoobiliku iseloomuga 82. aasta Pontiac TransAm, kes saab praegu olla armukade nutitelefonide peale ning nokkida üleolevalt Toyota Priuste kallal, sest tema oli juba üle 35 aasta tagasi loodussäästlik. Ja alles peale seda võib see imeauto hakata endale tänapäevast disaini ja puutetundlikku ekraani nuruma. Diskleimer NBC’le – mina ega reklaamiagentuur VanDahl ei küsi selle idee eest mitte mingisugust raha. Tehke lihtsalt üks järg, mis järg on.
Ideid taaskasutatakse pidevalt
K.I.T.T. pole esimene imeauto teleekraanil. Herbie the Love Bug oli ammu enne teda. Samuti on olnud leidlikke inimesi enne MacGyverit ning militaarseid sõpruskondi enne A-Teami. Ideid taaskasutatakse kõikjal – kunstis, tööstuses, reklaamis. Aga mõni ideede kogum saab tervikuna kultuslikuks. Kui siis üksikute ideede asemel võetakse uuesti kasutusse kogu see kultuslikuks kujunenud kontseptsioon, peab ka tulemus oma atmosfääri poolest olema originaali vääriline. Muidu jääb mulje, et ainus, kellele seda teost vaja oli, on režissöör.
Janar Siniväli
Loovjuht