Janar Siniväli: Kas see, kes solvus, oli ikka klient?
Mõnikord on kuulda hirmu, et enam ei julgeta ägedaid reklaame teha, sest mida reljeefsem stsenaarium, seda rohkem on nurki, mille vastu mõni õrnema hingega tegelane võib end ära lüüa ning ka kogu ülejäänud auditooriumi üles keerata. Selge on see, et ühiskonnas niisama tüli norida pole mõistlik. Aga kui kaugele me peame minema suhtumisega, et iga asi peab kõlbama kõigile ja kõigeks?
Kasutajad vs ostjad
Kui automark SAAB kaardilt kaduma hakkas, valmistas see paljudele margifännidele meelehärmi – siin-seal korraldati kogunemisi “SAVE SAAB!”. Eks erinevate automarkide fännid kipuvad ka teinekord kritiseerima autotootja kujundussuundi või teisi valikuid. Paraku kipub suur osa margifänne eelistama liikumiseks mitte salongivärsket masinat, vaid vanemaid isendeid. Aga tehase elushoidmiseks on vaja eelkõige hoida neid, kes ostavad seda marki täna ja uuena. Kui mõtleme pikaaegse karjääriga lauljate peale, siis kas nad oleksid jõudnud oma karjääriga tänasesse päeva, kui nad oleksid teinud muusikat ainult neile, kes seda muusikat raadiost omale kassettide peale lindistasid? Ei – tänasesse päeva on toonud neid ainult need fännid, kes kõik need aastad plaate ostsid ja kontserdile tulid.
Samamoodi tuleb reklaami ja turundustegevuse puhul suhtuda empaatiliselt eelkõige nendesse inimestesse, kes seda toodet päriselt ostma hakkavad. Muidugi ei tohi ülejäänud ühiskonda välja vihastada nii, et ka kaubamärgi tõsisem fänn enda eelistust turvakaalutlustel maha peaks salgama. Kuid kriitika osas tuleks eelkõige kuulata sihtrühma. Neid, kellele meeldib iga olukorda tõlgendada negatiivselt, leidub alati ja niikuinii.
Nutitelefonimentaliteet
Me oleme nutiajastul harjunud, et üks asi peab kõlbama kõigeks. Telefoniga peab saama pildistada, filmida, kaarti lugeda ja valgust näidata. Meie lemmikpartei ilmavaade võiks kah kogu maailmale sobida. Aga vaadake, missuguse kujuga on nutitelefon – üks sarnasem kui teine. Ja kui karismaatiline on keskmine poliitbroiler. Kas tahame oma reklaamid ka sama isikupäratuks teha?
Kas meil tekib fänne, kui me kõigile ühtmoodi meeldida tahame? Kas oleme nõus loobuma tõsihingelistest fännidest ning vahetama selle tõdemuse vastu, et ega keegi vähemalt ei põlga kah. Kuivõrd see vihkajate tekkimine koos fännidega paratamatuseks on, aga nurki ja isikupära ei maksaks liiga palju karta. Mis siis, kui kõigile ei meeldi. Oluline on tunda hästi seda, kellele see just niimoodi meeldib. Rahva hulgast kostub alati kriitikat. Kui me seda oma nurkade lihvimisega vaigistame, istume korraga vaikiva saali ees ning avastame, et keegi ei sõima, aga keegi ei kiida kah.
Janar Siniväli
Loovjuht